Tõtt-öelda ei olnud mul mitte mingit plaani hakata kanuumatku korraldama. Mul oli pigem plaan elada rahulikku elu – siinsamas, Keila jõe ääres, kus loodus teeb oma asja, vool tiksub tasa ja elu kulgeb mõnusas rütmis. Ja noh, tänu headele valikutele oli mul ka vaba aega. Aega iseenda, looduse ja nauditava kulgemise jaoks.

Aga nagu elul on kombeks – kui Sina plaane ei tee, tehakse neid Sinu eest.

Ühel päeval helistas üks minu hea sõber teisele heale sõbrale (jah, see on juba kahtlane algus) ja rääkis, et tal on tuttav, kellel olevat mingi ladu kanuusid täis, ja ta tahaks need tühjaks müüa. Kas see oli tootja, edasimüüja või lihtsalt kanuufänn – seda ma ei tea tänaseni.

Igatahes lõppes see päev sellega, et sõber ilmus mu õuele käruga. Peal mitte üks, vaid kuus kanuud. Suure naeratusega teatas ta, et nüüd on asjad paigas:
“Kuna sina elad sellises kohas ja sul on aega rohkem kui paljudel teistel – siis hakkad kanuumatku tegema ja inimesi õnnelikuks tegema.”

Mina, ausalt öeldes, ei olnud selle uudise üle kuigi õnnelik. Vähemalt mitte alguses. Esiteks – ma ei olnud plaaninud teenust pakkuma hakata. Teiseks – keegi teine oli minu eest otsustanud. Aga noh, kuus kanuud õuel juba seisid ja Keila jõgi ei voolanud kuhugi ära. Nii see algas.

Täna, neli aastat hiljem, võin öelda – see oli äge “õnnetus”, mis juhtuda sai.